et. nagu paljudes kohtades on ka minul mõttes ilm. seesama, mis oli kuu tagasi veel nii ilus ja vapustav ja hea… ja mis praeguseks hakkab oma valge vaibaga ikka korralikult pinda käima. alles said tänavad puhtamaks ja teed läbitavamaks kui tuli peale uus tuisk. laupäeval siis. kaasa, vaeseke, pidi ka Pärnus käima just siis. ei olnud ilmselt kiita tee. mina istusin Sabsiga Elvas kamina ees, vaatasime paari topsi-pudelit hingekosutust, kiikasime aknast tormi ja tõdesime: paganama hea ilm istuda soojas toas varudega 
oli väike filmiõhtu… või siis päev, sest alustasime juba kell 3. kõige muu seas mainin ära, et uus Sherlock Holmes ON hea. meeldis, vägagi. ainult et… minu jaoks on see karakter vist paratamatult rikutud, igaveseks. seda ‘88 aasta filmiga “Without a Clue“, kus Michael Caine kehastas joodikust ja äbarikust Holmsi. väga lõbus film ainult et maailmakuulus detektiivi isiksus sain minu meeltes lõuahaagi. enam ei saa teda tõsiselt vaadata
mis veel? hüdrofoori lappisin kokku, torude kinnitused tuleks veel viisakamalt panna… aga uue “pesakastini” ei jõudnud, sest tuul oli ikkagi lõikavalt külm. seega õues ei tahtnud olla
ja JamaicaWageni koha pealt sain nii paljuke targemaks: uue asendusmootori hooratas on LIIGA SUUR. see on ka põhjus, miks mootor peale ei mahu. peale taas mitut korda kirumist (otse dooker.eu LIVE TV’s, muide) ja proovimist mõistsin, et esiteks takistab miski füüsiliselt moto peale minekut. jupp aega otsimist andis tulemuseks, et parema soojavaheti soojaklapi hoidik oli ennast suutnud kuidagi kere vastu seada. ei saanud mööda. lootuses mitte mootorit uuesti maha tõmmata proovisin asjast mööda hiilida piigi abil, millega tahtsin kereplekki natuke painutada. tulemus oli peaaegu kiita. moto pääses lahti… aga kinni jäänud piiki ära tirides tõmbasin selle otse ja hooga omale nägemisse. siiani on vorp näos näha. ja võite kolm korda pakkuda, kui lõbus ja hea mu tuju oli. aga ei, asi ei lahenenud sellega. moto liikus edasi, aga mitte piisavalt. ja pärast veel tunnikest rabelemist lõin käega – moto tuleb uuesti maha võtta. ja oh seda üllatust: sidurikoda oli täis alumiiniumipuru ja koja sees ilusad hooratta hambajäljed. meenus, et analoogne olukord oli eelmise mootoriga ka. hoorataste vahetuseni ei jõudnud. enne sai “entusiasm” otsa. aga uus mõte on ka juba olemas – ehk on mõtekam sidurikoda natike hoopiste lihvida ja elada edasi praeguse komplektiga. vot
