1 vaatus:

N: mul on vaja seda programmi, pane mulle see. JAH! JAH! on küll täna vaja! KOHE!

M: [tundide kaupa otsimist ja tagaajamist pluss vihane postvolbri pohmakasõim tülitatavate poolt, mõne sõprussuhte katkemise oht] kuule, mul ei ole seda hetkel kuskilt võtta…ei, helistasin sõbrad läbi, neil ka ei ole! KÕIK sõbrad, jah! Jah, sellele sõbrale helistasin ka! Ja, saatsin küll maili! Ei ta ei ole praegu jutukas! Ma ju ütlesin, et see sõber ka ei tea!

[veel sebimist, install]
[aeg möödub]

N: kuidas ma siin seda teen?
M: ma ei tea, pole aega uurida, su sõbranna ju tegeleb sellega, küsi tema käest!
N: miks sa mind aidata ei taha? Ka sa ei armasta mind? [pisarad]
M: heaküll, heaküll
N: nonäed [klikk, klõbin]. Kuule, helista nüüd mu sõbrannale, et mis ma siin jälle tegema pean?
M: mina? Miks? SINU sõbrannale? miks sa ise ei helista ja ei küsi?
N: aga ma ju ei oska küsida!
M: [ohe] . o 0 (mina muidugi oskan. Ega ma ju ei pea seda enne selgeks õppima, oh ei. Ja mulle meeldib sinu sõbrannadega suhelda) [klõps, klikk] Kuule, ma sain aru, ma seletan ise sulle.
N: Miks sa ei taha mu sõbrannale helistada! Miks sa ei taha mind aidata! Miks sa minu vastu nii halb oled! [pisarad]
M: . o 0 (oh well, jah ma panen mängu kinni, et sinu proge lahti võtta ja SINU sõbrannale seda seletama hakata, millest SINA aru ei saanud…)

[tuuuuut-tuuuuut]

1. vaatuse lõpp.

2. vaatus:

N: kuule kirjuta mulle see EESTI KEELSE OFFICE’i plaat
M: sul on ju office ja eesti spellchecki ka hankisin, milleks sulle seda vaja?
N: aga ma tahan ju seda ka proovida kunagi äkki!
M: [ohe] kirjuta ise, mul pole aega
N: aga ma ei oska!

M [sügav ohe, allasurutud vandesõnad]

M: kallis, üleeile ju alles oskasid, kuidas nüüd siis ei oska? Ãœks plaat ühte romi, teine teise, copy entire disk, burn…
N: aga sina ju kirjutad KIIREMINI

M: . o 0 (AAAAARRRRGGGGHHHHHHH…jah, kirjutamise kiirus muidugi sõltub minust! Jah, mul on VÄNDAGA kirjutaja! Vanast grammofonist ise tegin!)

[ja tegelikult ei ole vaja keskenduda oma tööle, ei, alati olen nõus triviaalseid asju vahele tegema]

2. vaatuse lõpp

3. vaatus

N: kuule paneme MÕLEMASSE arvutisse eestikeelse office’i
M: kallis, ei ole vaja, ma ei soovi seda
N: aga mina tahan!
M: eee…läpakasse ju panid juba, milleks topelt, mulle ta ei meeldi, sina ju seda arvutit suurt ei kasuta…
N: paneme! Sa pead minuga ka arvestama!
M: tee oma läpakas mis tahad, arvutis, millega mina tööd teen, ma sitta ei taha!

N: [solvumine, pisarad]

M: . o 0 (oeh…seks ilmselt lähiajal päevakorras ei ole)

3. vaatuse lõpp

4. vaatus

N: kuule miks ma ei või SEDA LINNUKEST SINNA PANNA?
M: aga sellepärast, kallis, et seda programmijuppi me ei kasuta kunagi
N: miks sa nüüd mind solvad, aga mina ju kasutan!

[paus]

M: kas sa ikka üldse tead MIDA see programm teeb?
N: kust mina seda teadma pean, sina ju tead neid asju
M: no teangi, sellepärast ma ütlengi, et pole vaja. Ära vajuta ‘yes’ ja ära palun pane linnukesi, kui sa pole kindel, mida need tähendavad
N: miks sa mind sõimad, ma solvusin, ära alanda mind, ma EI OLE NII LOLL!

[nutt, hala, tüli...lillepood]

4. vaatuse lõpp